kui me ei usu millessegi, siis oleme kartmatud ja võime teha patte. kui meil on mingid uskumused, siis mõtleme enne tegutsemist... sest hirm tuleb. see annab ka motivatsiooni head teha, kui usume jumalasse...
6
ma usun, sest mul on usk jumalasse.
nagu ma eespool mainisin, viib religioon inimesi elama viljakat elu, mis aitab ka teistel elada rahulikult ja harmooniliselt.
ei arvamust
sünnist saadik sisse imbunud
minu vanemad olid harjunud...nii et ma usun ka.
ma ei näe jumaluste olemasolu loogilisena ja ükski religioonide antud seletus ei ole piisav tõend, et ma neid usuksin.
ausalt öeldes, mõnikord on mul tunne, et olen ainus, kes elab selles eriskummalises üksildases positsioonis, nimelt omaks võtnud nimetuks jääva usu, mitte sellepärast, et ma oleks ajalooliselt usust loobunud, vaid pigem seetõttu, et usk on minust loobunud. minu jaoks on palju produktiivsem omaks võtta jumala nimi, kuuldes tema sõnu ja püüdes olla nii kuulekas kui võimalik tema õpetustele, andes seeläbi määratlemise oma isiklikule usule, kui et lasta sellel olla paigutatud denominatsioonilisse kategooriasse, kus oleks minu kohustus lasta oma usul olla määratletud teiste poolt. vähemalt sel viisil ei ole ma seotud institutsionaalse dogmaga ega pikaajaliste traditsiooniliste seisukohtadega, millel on vähe võimalusi tulevikus ülevaatamiseks või kontrollimiseks. minu varasem piiblikoolitus on olnud mõjutatud nii juudi kui ka kristlikest allikatest, ja just seal, nende vahelises ruumis, leian ma end praegu, ja see on mõnikord väga üksildane ruum. ma ei näe seda usku kahe kombinatsioonina iseenesest, vaid pigem piibellikku mõtlemist loogilise arenguna, kui see on antud keskkonnas, mis on vaba institutsionaalsetest doktrinaalsetest piirangutest. olen leidnud, et jumala küsimine on palju lihtsam ja kasulikum kui inimese küsimine. ma tõesti usun, et isik, kes kõndis sellel maal 2000 aastat tagasi, oli ja on messias, kuid ma ei arva, et kas kristlus või juudusus mõistab täpselt, mis oli tema teenimise tuum või millega ta tegeles. tegelikult läheksin nii kaugele, et öelda, et kui messias tuleb, siis on see messias, millega kristlus ja juudusus ei ole tuttavad ega oota.
oodake natuke, kõik. 1. esiteks, kaart ei ole päris ebatäpne, kuna meie teada on inimene alati olnud usklik (nt matmispaikade analüüsi kaudu jne), seega ei tohiks kaart alata neutraalse värviga, nagu oleks inimesed olnud usust "puutumatud". 2. teiseks, paljude usundite, sealhulgas islami, levik toimus rahumeelselt. inimesed nägid sageli uues usundis (eriti budismis ja kristluses) midagi head, mida nad soovisid endale omaks võtta. lääne kultuur ja teadus tulid näiteks kristlikest mungakogudustest. ma ei vaidle loomulikult vastu pingetele, mis tekivad, kui piirid (need ei ole loomulikult kooskõlas rahvuslike piiridega, vaid kasvavate usklike rühmade vahel) muutuvad selgemaks. see on loomulikult täpselt see, mis praegu toimub nn uue ateismi puhul, mis muutub eriti agressiivseks. 3. kolmandaks, nii hitleri kui stalini katse manipuleerida usklikega ei ole (loodetavasti) mõeldud tõendina, et nende julmused olid motiveeritud pühast kristlusest! (olen juba kommenteerinud neid kurjategijaid teiste postituste kaudu siin saidil, seega hoidun siinkohal). 4. neljandaks, minu teada väitis üks palestiina poliitik, et bush oli talle öelnud, et ta peaks iraagi ründama. igal juhul oleks kindlasti liialdus väita, et bush üritas iraagi sissetungi kaudu kristlusse pöörata, mis näib olevat seos selle artikli ajajoonega. tõepoolest, paljud kristlikud juhid (sealhulgas väga silmapaistvalt paavst johannes paulus ii) mõistsid sõda hukka. 5. lõpuks, ateism tootis 20. sajandil rohkem kristlikke märtreid (need, kes ei olnud valmis oma usku poliitilise kasu nimel eitama) kui kõikide teiste 19 sajandi jooksul kokku. see on eriti hämmastav, arvestades, et ateistide osakaal oli kuni sajandi viimase osani väga väike. võib-olla tuleks riiklik ateism kaardile lisada? vähemalt sel juhul on piirid reaalsed ja sõjad olid tõelised sõjad.
kuna see annab mulle lootust.
sest mulle tundub see absurdne.
elamine on lihtsam. mõnikord ei oma tähtsust, millist usku valida, kas seda praktiseerida või mitte, kuid uskumine on oluline.
ma usun jumalasse, kuid ma ei kuulu ühtegi kindlasse usku.
sest on hea uskuda millessegi, mis paneb sind end paremini tundma, kui sa ei ole korras...
me kõik peame uskuma millessegi. pole tähtis, millesse, kuid usk, et on midagi suuremat kui inimene, peab eksisteerima. muidu, mis on kõigi asjade mõte?
igaüks peab uskuma mõnda suurt jõudu, mis valitseb kõike.
ma usun oma jumalasse, kellel ei ole midagi ühist katoliku kiriku dogmadega. ma tean, et midagi kõrgemat, vaimsemat tõeliselt eksisteerib, kuid ma ei taha seda käsitleda nii, nagu katoliiklased.
mind õpetati uskuma ja ma olen rõõmus, sest on tuhandeid põhjuseid uskuda. kui sa tahad neid teada, peaksid sa alustama usutundide külastamisest ja kirikus käimisest, seal on kõik selgitatud.
ma usun, et midagi on, kuid ma ei tunne vajadust olla aktiivne liige mingisuguses usutunnistuses.
ma pean seda tegema.
ma usun, aga mulle ei meeldi, et kõike nendes usundites seletatakse, piiratakse, õpetatakse jama.
ma kasvasin üles uskumisega. see annab mõnikord lootust, kui mul seda pole - uskuda millessegi võimsasse, mis on arusaamatust kaugemal.
mõnikord aitab see lihtsalt ellu jääda. ;)
ma arvan, et kui inimene usub, aitab see usk tal ületada palju takistusi tema elus.
inimene, liitudes usuga, loobub oma lähedastest, oma eesmärkidest, kaotab oma individuaalsuse, samastub sektide liikmetega.
ma usun jumalasse, ei usu religioonidesse, kuid mulle meeldib meie eluviis ja arvan, et see on tihedalt seotud kristlusega ning me peaksime seda mõistlikult kaitsma.
ma ei nõustu mõnede reeglite ja ideedega, mida religioonid esindavad, ja see teeb mulle uskuda raskeks.