"ufff.... sul on väga kurb. sa tahtsid sõbraga kohtuda, aga teda pole kodus...." me ei püüa tõesti tema tunnet muuta ega kuidagi selgitada ja rõõmustada. veel vähem püüame anda mõista, et see pole midagi erilist. meie lapse tunded on tõsised, tõelised ja me lihtsalt nimetame need ära ning püüame koos olla nii kaua, kui on vajalik...
küsin, kas põhjustas tema kurbust.
küsin, miks?
leian end nutelda, võttes sülle, silitan, suudlen, püüan peegeldada, kuulata, ütlen meeldivaid asju.
-
küsin, kas nutiko, su kellega ei leppinud lasteaias.
ma kallistan sind, vabandan, kui see on sellepärast, et ma sind pahandasin, proovin sind rõõmustada ja pärast rääkida, miks sa kurb oled, kui ma ei tea.